Pargipuude oksi murrab sügis
külm poeb mantlihõlma vahele.
Mäletan, et ükskord leheprügis
võtsid õrnalt kinni käest
ja kinkisid siis mulle suudluse.

Sama kiirelt nagu see kõik juhtus
silmapiiri taha kadusid.
Vihm su jäljed pargiteedelt uhtus
ma hüüdsin vihkan maailma
sest aega peatada ei saa.

Ja palusin et jälle korduks see
15 november vihmasajune

Liiga hilja sain ma sellest aru
tulega ei tohi mängida.
Las nüüd väljas möllab sügismaru,
sest maailm palju selgem näib
aeg ikka oma rada käib.

Kord palusin et...

Ja kuigi rahvas on mu ümber
olen üksinda.
Kui kohtusime teadsin kohe
iial sind ei saa
sind iialgi ma endale ei saa.

Veel vahel palun ma...

Severim! 1